Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Armastades ja vihates

On mitmesuguseid rohkem või vähem adekvaatseid viise, kuidas ennast kaitsta. Minu relvadeks on enesekontroll ja teeseldud enesekindlus. Sihikindel samm, hoolitsetud välimus ja näol ilme – ärge raisake mu aega, ma ei vaja teie abi. Romantikale reageeritakse künismiga. Matsid praagitakse välja. Naiivsuse üle naerdakse ebaviisakalt. Ent – see kõik on ainult enesekaitse. Pettumuste eest. Sest elus ei ole õnnelikke lõppe, armastus ei võida kõike, lubadused ei ole täitmiseks ja uppuja päästmine on tema enda asi. Mis siis et – tegelikkuses see ei toimi. Ma ei usu, et mu valu on ühel ainsalgi korral seetõttu väiksem olnud, et ma olen selleks ette valmistunud.

Aga sinu eest ei oska ma ennast kaitsta. Sa tuled ikka ja jälle ning lööd minus kõik segamini. Juba aastaid. Enesekindlast küünikust saab sulavõi. Jalad ei puuduta maapinda, autoraadiost kostab romantiline muusika, mitte miski ei tundu võimatu. Kuni hetkeni, mil pilvedest toob maa peale selline mats, et hingamine ununeb tükiks ajaks. Sina oled tehtud sellest ainest, mis mõjub roostevabale terasele. Sa tood välja kõige nõrgema minus. Ja võib-olla parima –  minu tegeliku olemuse.

Ja ma armastan ning vihkan sind selle pärast.

Meelerahu meelest läinud

Õnne algus

Sule silmad, kuula vaikust.
Peida, peida oma pilk.
Muidu kardan, et ma haihtun
päikses nagu kastetilk.

Oma kuuma käega, palun,
ära puuduta mu kätt.
Sinu puudutus on valus
nagu jumalagajätt.

Ära küsi, ära küsi.
Ühtki sõna ma ei tea.
Sõnad kaovad, nad ei püsi,
sõnast algavad me vead.

Ära keela, kui ma lähen-
juba rohul kastekirm.
Väike õnn on mulle vähe,
aga suure ees on hirm.
(Linda Ruud)

Be my heart a well of love

Kallis, ma olen lugematuid kordi alustanud kirja Sulle. Veel ühte kirja. Viimast võib-olla. Aga kõik on paari rea järel pooleli jäänud. Sest mis kasu on järjekordsetest ridadest, mida Sa ei loe. Järjekordsest hüvastijätust. Veel ühest viimasest. Kõige viimasest kurvast kirjast. Ma ei taha rääkida oma kurbusest. Kunagi oli aeg, mil Sa ütlesid, et ma ei oleks kurb. Mäletad?

Eile sõitsin päikeseloojangus mööda täiesti tühja maanteed, taustaks Nightwishi “Swanheart”. Ikka ja jälle. In my world love is for poets… Kihutasin koju, kus mind keegi ei oodanud, sest kõigi nende juurest, kes mind oodata võiksid, olin ma just lahkunud. Jõin klaasi jahedat veini ja läksin magama, et ärgata jälle sellesse samasse maailma.

Ööd on valged, pimedat aega peaaegu polegi, aga pööripäev on möödas ja edasi loovutab iga päev järjest enam minuteid ööle. Küllap oli ka sel aastal kevad. Ent siis, kui ta tuli, uppusin mina töösse ja hiljem oli mul nii valus, et selles kevades on umbes kuu aja pikkune periood, millest ma ei mäleta mitte midagi. Ma tean, et ma toimisin väliselt edasi, käisin tööl, kandsin oma eduka ja sihikindla  noore naise maski ja 99% mind ümbritsevatest inimestest ei saanudki aru, et midagi on väga valesti. Taas möödus üks kevad, mis oleks võinud olla õnnelik, kui ma ise oleksin suutnud, julgenud, jaksanud.

Praegu ma jaksan jälle. Parimatel hetkedel teistegi eest. Hoides oma habrast tasakaalu peopesal nagu linnupoega. Vaadates vahetevahel Su silmadesse ja hellitades lootust, et kunagi on meie vahel kõik nii nagu enne. Ja veel enam. Otsides lohutust teistelt, kuid teades, et see rõõm kestab vaid silmapilgu…

Kõik, mida tunnen

Hääl

Ma hüüan Sind ja tundub: sina mindki.
Kuid ma ei kuule, on see nii või ei.
On kuristikke, millest üle lindki
ei lenda. Ja on vaikus nagu sein.

On kujutlusi, millest tardub hingki.
(Doris Kareva)

Mul on tunne, et ma võlgnen paar subjektiivset ning (ja nagu järgnevast põhimõtteliselt ka selgub) matslikku ooperiülevaadet. Kui teid muidugi huvitab.

Kronoloogilist korda silmas pidades kõigepealt Jules Massenet’ “Manon” Vanemuises. Nojah. Eee… nojah. Ma olen loomu poolest viisakas inimene ja hea meelega halvasti ei ütle. Kui peaksin enesele teatri- või muusikakriitikuna leiba teenima, siis ma jääksin vist nälga, sest kirjutaksin väga leebeid arvustusi. Ent küllap elu õpetaks ja mõninga aja möödudes pritsiksin sappi ilma pingutamata. Sellise proloogi põhjal peaks nüüd olema piisavalt mõistetav, et ma kavatsen kritiseerima hakata. Nii et, kui teie arvates oli “Manon” väga hästi õnnestunud, siis ärge igaks juhuks edasi lugege.

Asja lühidalt kokku võttes olgu öeldud, et kõnealuse lavastuse puhul käib minu arvamus kriitikute omale risti vastu (mitte et selles midagi uut oleks, nii on see enamasti alati, ainult sel korral on seisukohad ümberpöördult). Lühidalt öeldes tundus, et mina käisin küll vist mingit muud lavastust vaatamas. Mats, mis muud. Ei oska kõrget kunsti ära tunda ja hinnata. Ei saanud asi olla ka lõpmata suures väsimuses, sest olen oopris käinud ka umbes 40-tunnise katkematu ärkveloleku järel ning saanud suurepärase elamuse.

Raimu Hanson kirjutab Tartu Postimehes: Kui kõlanud oli Jules Massenet´ ooperi «Manon» viimane noot esietendusel Vanemuise väikeses majas, ei hoidnud publik end tagasi, kui tänas soliste, koori ja orkestrit hea esituse eest aplausiga. Ee… mina olin vist mingil teisel etendusel, sest minu meelest oli publik hoopiski vaoshoitud ja plaksutas rohkem viisakusest (ikkagi esietendus) kui tõelisest vaimustusest.

Toomas Zupping Eesti Ekspressis: Lavaline liikumine jättis üllatavalt värske mulje ja toetas üldist meeleolu, aidates kaasa pinge hoidmisele, keegi polnud laval lihtsalt igaks juhuks/…/ Mhmh, välja arvatud ooperikoor, kes rüseles sihitult ringi nagu tavaliselt.
Atlan Karp Lescaut’na on lavastuse üks eredamaid kujusid nii oma võimsa lauluhääle kui ka väljapaistva näitlejameisterlikkuse poolest – annab ju roll selleks ka palju võimalusi.
Oot, mida?! Atlan Karp ja väljapaistev näitlejameisterlikkus? Ega te midagi segamini ei aja? Me räägime ikka sellest samast tuhmi häälega lauljast, kes võtab lauldes sisse staatilise poosi, üks jalg ees ja ülakeha taha kallutatud ning kelle näitlemine piirdub (küll sihikindla) raskepärase tammumisega?

Kõnealuse etenduse puhul on mul raske leida midagi positiivset ja pigem ei hakkagi selleks pingutama. No olgu – muusika oli kaunis ikka, mis sest et lauljate vokaalsed võimed järele ei tulnud.

Resümee: Marko, palun jää edaspidi oma liistude juurde.

Teiseks. Gioachino Rossini “Tuhkatriinu” Metropolitan Opera HD Live’s. Mõtlete nüüd, et kukun vaimustusest kiljuma, pärast seda kui olen kodumaise ooperiteatri maatasa teinud? Päriselt mitte, aga kvaliteedivahe oli siiski tunutav, hoolimata sellest, et Metropolitan oli lavastuse läbivaks jooneks võtnud jämedakoelisema huumori. Ent koomilise ooperi puhul võin ma selle andeks anda. Ooper ei ole kaugeltki Rossini kõige tuntum teos, aga on täis heliloojale omaseid säravaid meloodiaid.

Lätlanna Elina Garanča nimiosas oli küll suurepärane, lisaks häälele on teda õnnistatud ka kena väljanägemisega. Aga tahtmata olla rassistlik ja/või poliitiliselt ebakorrektne – Lawrence Brownlee printsi rollis oli küll üsna kummaline ning ka tema häälekõlast ei pea ma suuremat. Tuhkatriinu kasuõed Clorinda ja Tisbe (vastavalt Rachelle Durkin ja Patricia Risley) olid hästi välja mängitud ja välja värvitud, õestepaar tuias laval ringi nagu Klodvig ja Jaamaülema Abi. John Relyea kehastas haldjast ristiema ekvivalenti, printsi koduõpetajat Alidorot ja sel rollitäitmisel oli minu jaoks piiizike perverssuse mekk man. Üks väääääga kahtlane koduõpetaja, ma ütleks. Roigast viibutades ta kõrvitsaid tõldadeks ei transformeerinud, aga Tuhkatriinu ballile organiseeris siiski. Printsi toapoisi Alidoro ja don Magnifico rollid on koomikuandega õnnistatud lauljatele tänuväärsed võimalused hiilata, aga peidavad endast ülimalt suurt ülemängimise ohtu. Simone Alberghini Alidorona oli veenev, mõnus hääl veel pealekauba, Alessandro Corbelli don Magnifico oli küll sisendusjõuline, aga ikkagi natuke liiga paksult värvi peale saanud.

Lõpp hea, kõik hea. Ma arvan, et Rossini ise oleks rahul olnud. Lõpetuseks jälle üks tsitaat Pisiblufi käsiraamatust”: Rossini oli paljudele meele järele mees, kes ei sallinud tööd ja eelistas elu täis söömist, joomist ja teiste heliloojate kohta valede levitamist. Ta koostas raamatukogu valmis saatepartiidest, kergesti kohandatavatest dekoratiivsetest passaažidest, lõpmatuseni venivatest lõpp-crescendodest ja vahetatavatest avamängudest (mis on seniajani ooperiuurijatele andnud palju vajalikku tööd). Tal oli kombeks saata partituuri jupikaupa ooperimajja, sel ajal kui harjutati laulu, ja kõige viimasel hetkel andis ta üle juba kasutatud avamängu, millelt vana pealkiri oli maha kraabitud.

Donizetti olevat pidanud Rossinit laiskvorstiks, kuna sel kulus ooperi kirjutamiseks kaks nädalat :). Tegelikult aga olla Rossini alustanud “Tuhkatriinu” kirjutamist umbes kolm nädalat enne esietendust ning teadaolevalt on tegemist ooperiga, mille esimese kirja pandud noodi ning esietenduse vahel on kõige lühem intervall.  

Sooline võrdõiguslikkus?

Täna hommikul tuli mulle Kroonuaia sillal vastu naisterahvas, vikat käes.

???

Vikatinaine?

Või siis hoopis variatsioonid teemal Isa soovitusel. Et haamrist oli loobutud, kirve-etapp hoopiski vahele jäetud ja vikati peale üle mindud.

Võlgade maksmise aeg

Võlg

Kas iial saab tasa mu hingevõlg?
Alul võeti ära
mu sõba
ja sõlg,
mu võlupeegel, mu imelill,
mu hõbehäälega
vilespill.

Siis nõudja võttis ka joomanõu,
võttis ära mu rõõmu ja elujõu,
võttis minult mu kodu,
lambi ja lee -
kuid võlga,
mu võlga
see tasa ei tee.

Kui lootsingi eile, siis täna ma tean,
mida nõudja veel nõuab, miks
pantima pean
ka viimse valu
ja silmavee -
kuid võlga,
mu võlga,
see tasa ei tee.

Unes tundub küll võimatu
võimalik,
mu oma
siis äkki on igavik,
mu päralt
kõik õnned ja õiemaad,
maailma müntide müriaad,
kõik laulud, lennud ja Linnutee -
kuid võlga,
mu võlga
see tasa ei tee.
(Betti Alver)

Kõigepealt võeti pisarad. Siis ka sõnad. Sellepärast pean kasutama teiste omi. Kui kellelgi on veel pisut jõudu uskuda, et kunagi saab kõik taas mõtte ning maailm värvid, siis palun uskuge ka minu eest. Mina enam ei jaksa.

Fantoomvalu

Eile õhtul panin eksperimendi korras hetkeks roosad prillid ette tagasi. Kontrast oli nii järsk, et suure vihaga virutasin nad nurka kildudeks. Pole vaja!

Halastamatult välja juurida, põlema panna ja sisse künda!

Ma ei oska enam  pealkirju panna. Kõike on juba öeldud, räägitud, kirjutatud, sms-itud. Milleks helistada ja tüüdata teisi. Ma jaksan ikka veel teha nägu, et kõik toimib. Naeratused hommikust õhtuni, flirt, lõõp, suhtlemine, positiivsus, vastutulelikkus. Sisimas karjun appi, aga keegi ei kuule.

Ja sulle on mul öelda vaid üht:

I’ll close my eyes and then I won’t see the love you do not feel…

Kuidas ma ikkagi kõigest nii valesti aru suutsin saada? Jah, ma olen siiski vaid inimene. Lihast, luust ja verest – kui tahes palavalt ma ka ei sooviks kõiki neid roostevaba terasega asendada.

Kevad. Kevad südames. Nagu igal aastal aprillis on kõik jälle uus. Ainult mees on iga kord sama.

Palun lõpetame selle pimesikumängu ära. Kui sul on mulle midagi öelda, siis tee seda ometi! Ütle ükskõik kuidas – silmast silma, kirja, meili, sms-i või telefoni teel, ütle kainena või purjuspäi, aga ütle see välja. Sina oled mees, sina pead julgema!

Aga ma ei ole endiselt päris kindel, et mu süda mulle lollusi ei räägi, käskides ennast kuulata ja mõistus hüljata. Ei ole ma veendunud, et nad mõlemad ühes kambas mu vastu vandenõud ei hau. Et saaks pärast plaksu lüüa, et vahi lolli, uskuski, et tema jaoks on armastus olemas.

Eile lugesin msni-vestlusi Lenaga 2004. aasta aprillikuust (ei, üldiselt ma ei salvesta neid, aga nondest oli juba siis näha, et nad väärivad säilitamist). Me olime viis aastat nooremad ja viis aastat naiivsemad ning ilmselt esimest ja viimast korda mõlemad samasse mehesse armunud. See oli ilus aeg, millele ma vaatan tagasi nostalgiaga. Tegelikult olen ma sellest kord juba kirjutanud.

Tänane muusika: Vapnet “Thoméegränd”.

Vanemad postitused »