Mul on tunne, et ma võlgnen paar subjektiivset ning (ja nagu järgnevast põhimõtteliselt ka selgub) matslikku ooperiülevaadet. Kui teid muidugi huvitab.
Kronoloogilist korda silmas pidades kõigepealt Jules Massenet’ “Manon” Vanemuises. Nojah. Eee… nojah. Ma olen loomu poolest viisakas inimene ja hea meelega halvasti ei ütle. Kui peaksin enesele teatri- või muusikakriitikuna leiba teenima, siis ma jääksin vist nälga, sest kirjutaksin väga leebeid arvustusi. Ent küllap elu õpetaks ja mõninga aja möödudes pritsiksin sappi ilma pingutamata. Sellise proloogi põhjal peaks nüüd olema piisavalt mõistetav, et ma kavatsen kritiseerima hakata. Nii et, kui teie arvates oli “Manon” väga hästi õnnestunud, siis ärge igaks juhuks edasi lugege.
Asja lühidalt kokku võttes olgu öeldud, et kõnealuse lavastuse puhul käib minu arvamus kriitikute omale risti vastu (mitte et selles midagi uut oleks, nii on see enamasti alati, ainult sel korral on seisukohad ümberpöördult). Lühidalt öeldes tundus, et mina käisin küll vist mingit muud lavastust vaatamas. Mats, mis muud. Ei oska kõrget kunsti ära tunda ja hinnata. Ei saanud asi olla ka lõpmata suures väsimuses, sest olen oopris käinud ka umbes 40-tunnise katkematu ärkveloleku järel ning saanud suurepärase elamuse.
Raimu Hanson kirjutab Tartu Postimehes: Kui kõlanud oli Jules Massenet´ ooperi «Manon» viimane noot esietendusel Vanemuise väikeses majas, ei hoidnud publik end tagasi, kui tänas soliste, koori ja orkestrit hea esituse eest aplausiga. Ee… mina olin vist mingil teisel etendusel, sest minu meelest oli publik hoopiski vaoshoitud ja plaksutas rohkem viisakusest (ikkagi esietendus) kui tõelisest vaimustusest.
Toomas Zupping Eesti Ekspressis: Lavaline liikumine jättis üllatavalt värske mulje ja toetas üldist meeleolu, aidates kaasa pinge hoidmisele, keegi polnud laval lihtsalt igaks juhuks/…/ Mhmh, välja arvatud ooperikoor, kes rüseles sihitult ringi nagu tavaliselt.
Atlan Karp Lescaut’na on lavastuse üks eredamaid kujusid nii oma võimsa lauluhääle kui ka väljapaistva näitlejameisterlikkuse poolest – annab ju roll selleks ka palju võimalusi. Oot, mida?! Atlan Karp ja väljapaistev näitlejameisterlikkus? Ega te midagi segamini ei aja? Me räägime ikka sellest samast tuhmi häälega lauljast, kes võtab lauldes sisse staatilise poosi, üks jalg ees ja ülakeha taha kallutatud ning kelle näitlemine piirdub (küll sihikindla) raskepärase tammumisega?
Kõnealuse etenduse puhul on mul raske leida midagi positiivset ja pigem ei hakkagi selleks pingutama. No olgu – muusika oli kaunis ikka, mis sest et lauljate vokaalsed võimed järele ei tulnud.
Resümee: Marko, palun jää edaspidi oma liistude juurde.
Teiseks. Gioachino Rossini “Tuhkatriinu” Metropolitan Opera HD Live’s. Mõtlete nüüd, et kukun vaimustusest kiljuma, pärast seda kui olen kodumaise ooperiteatri maatasa teinud? Päriselt mitte, aga kvaliteedivahe oli siiski tunutav, hoolimata sellest, et Metropolitan oli lavastuse läbivaks jooneks võtnud jämedakoelisema huumori. Ent koomilise ooperi puhul võin ma selle andeks anda. Ooper ei ole kaugeltki Rossini kõige tuntum teos, aga on täis heliloojale omaseid säravaid meloodiaid.
Lätlanna Elina Garanča nimiosas oli küll suurepärane, lisaks häälele on teda õnnistatud ka kena väljanägemisega. Aga tahtmata olla rassistlik ja/või poliitiliselt ebakorrektne – Lawrence Brownlee printsi rollis oli küll üsna kummaline ning ka tema häälekõlast ei pea ma suuremat. Tuhkatriinu kasuõed Clorinda ja Tisbe (vastavalt Rachelle Durkin ja Patricia Risley) olid hästi välja mängitud ja välja värvitud, õestepaar tuias laval ringi nagu Klodvig ja Jaamaülema Abi. John Relyea kehastas haldjast ristiema ekvivalenti, printsi koduõpetajat Alidorot ja sel rollitäitmisel oli minu jaoks piiizike perverssuse mekk man. Üks väääääga kahtlane koduõpetaja, ma ütleks. Roigast viibutades ta kõrvitsaid tõldadeks ei transformeerinud, aga Tuhkatriinu ballile organiseeris siiski. Printsi toapoisi Alidoro ja don Magnifico rollid on koomikuandega õnnistatud lauljatele tänuväärsed võimalused hiilata, aga peidavad endast ülimalt suurt ülemängimise ohtu. Simone Alberghini Alidorona oli veenev, mõnus hääl veel pealekauba, Alessandro Corbelli don Magnifico oli küll sisendusjõuline, aga ikkagi natuke liiga paksult värvi peale saanud.
Lõpp hea, kõik hea. Ma arvan, et Rossini ise oleks rahul olnud. Lõpetuseks jälle üks tsitaat Pisiblufi käsiraamatust”: Rossini oli paljudele meele järele mees, kes ei sallinud tööd ja eelistas elu täis söömist, joomist ja teiste heliloojate kohta valede levitamist. Ta koostas raamatukogu valmis saatepartiidest, kergesti kohandatavatest dekoratiivsetest passaažidest, lõpmatuseni venivatest lõpp-crescendodest ja vahetatavatest avamängudest (mis on seniajani ooperiuurijatele andnud palju vajalikku tööd). Tal oli kombeks saata partituuri jupikaupa ooperimajja, sel ajal kui harjutati laulu, ja kõige viimasel hetkel andis ta üle juba kasutatud avamängu, millelt vana pealkiri oli maha kraabitud.
Donizetti olevat pidanud Rossinit laiskvorstiks, kuna sel kulus ooperi kirjutamiseks kaks nädalat :). Tegelikult aga olla Rossini alustanud “Tuhkatriinu” kirjutamist umbes kolm nädalat enne esietendust ning teadaolevalt on tegemist ooperiga, mille esimese kirja pandud noodi ning esietenduse vahel on kõige lühem intervall.
