Voolan ja voolan.
Voolan sinu poole nagu jõuline jõgi.
Mida kiiremini ma voolan, seda suuremaks kasvab me vahemaa.
Voolan hetkekski peatumata ja merre jõudmata.
Teen kõik, mida saab teha jõetahe.
Teen kõik, mida saab teha tõetahe.
Mitte kunagi ei küüni ma Sinuni.
Millest siis see süvenev süütunne südame ühe kõlenevais kaugusis?
(Artur Alliksaar)
Täna tegin ma tööd. Ausõna. Aga pärast saabus P ja ütles mind kahtlevalt silmitsedes, et kle, see on ju mingi suhteliselt jabur asi, millega sa praegu tegeled. Paraku. Minu amet ongi tuuleveskitega võitlemine.
Koos ülikooliga sai noorus läbi. Jah, esimene pool aastat peale ülikooli möödus olemasoleval töökohal poole koormuse ja näruse palga ning pideva murega, et peaks ikka korraliku töökoha otsima ja korralikuks inimeseks hakkama. Ka esimene pool aastat uuel tööl oli veel üsna lustlik, mu kabinet kujunes vahepeal suisa mingiks sisse- ja läbiastumiskohaks, kus aega parajaks tehti ja kust suured teod alguse said. Me (mina, H ja M) ei oodanud keskmise eestlase kombel lõõgastumiseks nädalavahetust, vaid jõime keset tööpäeva minu kabinetis veini. Märksõnadeks Toomemägi, botaanikaaed, Ve-X, Aare, Peep ja Madis, hallitusjuust, lavaširullid, punane vein, A. Le Coq’i (või oli siis veel Tartu Õlletehas?) tulnukaroheline gin, vennad Urbid, Yann Tiersen ning ikka ja jälle ooper (kord ajasin tööl silmagi pilgutamata mingit jama kokku, et pool päeva vabaks saada ja minna viiendat korda (!) “Sevilla habemeajajat” vaatama). Ja kõike seda saatis pidev, kohati rämeduseni küündiv lõõp. Me kaasasime oma absurdimaailma teisedki, oma osa said sõbrad, kolleegid, ülemused. Ammugi ei jäänud puutumata võõrad. Me jagasime hinnanguid inimeste kohta, keda me ei tundnudki, aga kõige julmemat nalja heitsime ikka ja ainult iseeneda üle. See oli pagana lõbus ja parajalt väsitav ja kuigi peitis endas hoolikalt varjatuna valusat igatsust, et ehk on homme lõpuks see päev, kui juhub midagi ilusat, oli see siiski täiel rinnal elamine. Sirelid õitsesid ja meie olime kõikvõimsad.
Aga järgmisel talvel ja kevadel saime me äkki täiskasvanuks. Populaarseks muutusid kuuepäevased (minu puhul ka 13-päevased) töönädalad, igasugused peod olid haruldased, alkoholivabad ja said kaugelt enne keskööd läbi. Kõik käis läbi vaeva ja kõhkluste. Me vaevlesime pidevas aja-, raha- ja tujupuuduses ja ülekeev energia asendus sooviga lõpuks ometi kord ennast välja magada. Töö tuli koju kaasa. Vahetevahel tuli küll meelde, et praegu ei peaks looma kombel töötama, vaid armastama ja olema armastatud. Armastus? Mis see veel on? Kassikisa mu akna taga, samal ajal, kui mina lootusetuna kella põrnitsesin, suutmata uskuda, et ööpäevas on endiselt kakskümmend neli tundi? Ei olnud armastuse aeg. Ja ei paistnud ka sedaviisi, et see võiks kunagi jälle saabuda. Ometi see juhtus. Paar kuud hiljem, kui külm ja vihmane suvi, mis loodetud kergendust ei toonud, oli maad andnud märksa kenamale sügisele. Aga see on juba teine lugu.
Ja ega nüüdki pole midagi muutunud. Minust on saanud vaevatud künnihobune. Aga tempo aina tõuseb. Paigal püsimiseks tuleb kõigest jõust joosta, et kuhugi jõuda – veel palju kiiremini. Pea on täis tööprobleeme ja asju, mida PEAB tegema. Ei mingeid öö otsa üleval olemisi sõprade ja veiniga. Ei mingit kella kolmeni Klassikaraadio kuulamist. Ei mingit spontaansust.
Kuhu te panite mu elurõõmu? Kas ma nüüd olen korralik inimene?
