Ma tahan, et kellelgi oleks mind vaja sellepärast, et ma olen mina. Sellepärast, kes ma olen, mitte sellepärast, ms mul on, mida ma teen või mida ma oskan. Täna ei ole märtrimängimise päev, sestap ei hakka ma väitma, et neid inimesi üldse ei ole, on ikka, aga….
Mulle ei meeldi meilid, mille lõpus soovitakse “päikest”. No ausõna, see kutsub minus alati esile iroonilise kulmukergituse. Täpselt sama totter on “parimatega”. Ametiasutusest. Parimad misasjad? Kas on raske sinna juurde kirjutada “soovidega” või “tervitustega”, mis seal eeldatavalt peaks olema? Kui tahate soovida parimat, siis nii kirjutagegi (nagu teeb üks mu lemmik-meilisaatjatest).
Meiliteemal veel – üks oma valdkonna tuntumaid inimesi, kellega mul aeg-ajalt vaja kirjavahetust pidada, armastab oma meilidele subjektiks panna lauseid, kus räägib endast kolmandas isikus. Mulle meenub siis alati kuningas Koko Hugh Loftingi dr. Dolittle’i lugudest, kes armastas end tituleerida Minu Majesteediks. Ülimalt armastusväärne. Minu Majesteedile sobib.
Ja mu toanaaber võiks lõpetada oma klaviatuuri peksmise. Kui niikuinii pool ajast haltuurat tehakse, siis võiks seda vähemalt vaikselt teha. ;-)
