Ma mõtlen, et minu jaoks on olulisem lõhn kui maitse. Mitte et ma maitseid ei naudiks, süüa armastan ma väga, aga maitsete kirjeldamisel jääksin ma vist hätta. Lõhnu, mis mulle meeldivad ja nendega seotud emotsioone suudan ma vahest edukamalt kirja panna.
Basiilik – lõunamaa lõhn. Vahemere rannik. Tsikaadide siristamine. Rõõmsad inimesed mere ääres õhtust söömas. Päevasest päikesepaistest soojust õhkavad kivid, lainete müha, tähistaevas, küünlad, vein ja vürtsikas basiilikulõhn.
Maasikad – (lapsepõlve) suve lõhn. Sinine taevas üksikute valgete pilvekribalatega. Putukate sumin. Liblikate lend. Ristiku õienutid, kerahein ja põldtimut. Eemalt metsast kostev ronga kraaksatus. Ja metsmaasikate lõhn… Jah, muidugi ei kuulu kõik need asjad tegelikkuses kokku, aga aistingutega on sageli nõnda, et nad tagantjärgi omavahel liituvad ja nii sulavadki ühe suvepäeva lõhnad, hääled ning värvid kokku üheks maasikalõhnaliseks mälestuseks.
Sirelid – kevade lõhn. Hämarduv, jahenev varasuvine õhtu. Äärelinn. Peale vihma tühjad tänavad. Üksiku uitaja sammude kaja. Aedadest leviv mõrkjas sirelilõhn. (Ja kui see oleks filmilõik, siis kõlaks siin taustaks Apocalyptica “Faraway”.)
Õunad – suvelõpu lõhn. Valged klaarid, mis on kahtlemata mu lemmikõunad ka maitse poolest. Hilissuvine öö ja magav äärelinn. Vahetevahel istun ma rõdul, ninas õunte ja kastides kasvavate lillade petuuniate lõhn. Öö lõhnad ja hääled. Esimesed tähekillud taevas, murule kukkuvate õunte potsatused ja õrn aimdus peatselt saabuvast sügisest.
Veel – kased peale (äikese)vihma, värske hein, maikellukesed, vanill, ahjust võetud kaneelisaiad, kevadised paplid Emajõe ääres, värske viht, valged nartsissid.
Muidugi peavad kõik need lõhnad olema naturaalsed. Mingid purki pistetud kloonid a la sirelilõhnaline dušigeel ja õunalõhnaline šampoon… ei-ei. Kui kunstlik, siis olgugi kunstlik, sest parfüümid meeldivad mulle muidugi ka. :-)
Tänane muusika (kõvasti ja valesti): palgapäev, oh palgapäev, millal sina tuled…
