Esimene samm vabanemiseks pidi olema sõltvuse tunnistamine. Niisiis.
Minu nimi on Frieda. Ma olen sõltlane. Ma olen sõltuvuses ühest mehest.
Jah, ma tean seda juba ammu. Ma tunnistan seda. Ma teadvustan seda endale. Aga mis sellest kasu on?
Te näete, et ma olen püüdnud. Ma olen mõtteis hüvasti jätnud. Olen selle vastu võidelnud. Olen temast ja sellest tundest lahti lasknud. Olen püüdnud olla omakasupüüdmatu. Rõõmustanud koos temaga ja üritanud oma saamatul moel ta koormat kergendada. Olnud õnnelik nendel vähestel meie hetkedel, ootamata enamat. Aga hing on haige ja ma ei jaksa enam päevast päeva kohtuda. Tahaks põgeneda. Kuid ära jooksmine ei ole kunagi mitte midagi lahendanud.
- Usalda armastust isegi siis, kui ta toob muret, ära sule talle südant.
- Oh ei, mu sõber, su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid.
