Kõht on täis. Tööpäev läbi. Tänane heategu tehtud. Katia Guerreiro laulab. Vihma sajab ja täiusest puudub ainult veiniklaas. Suveplaane on natuke läbi mõeldud (üks ilusam kui teine ja mis kõikse olulisem – viimne kui üks täiesti teostatav). Helge meeleolu püsib.
Kuupaistel
Kallis, kallis, tead sa, kes me
kambris unevargil käis?
See on kuu. Veel põrand on ta
valgeid jalajälgi täis.
Aiman enneaimamatut
kiirte värelevas voos.
Sest et kakskord kauget näha
võib vaid kahekesi koos.
Ja nüüd ööl on uued kõned,
tuulel uued viisid suus?
Tuul ja öö on igivanad,
ainult meie õnn on uus.
Kuid kus meie õnn siis oli,
kui vaid tõelus rõhus täos?
Mis on tõelus? Kas me ammu
koos ei olnud unenäos?
Kuid kas aeg ei vii me armu
nagu põsilt punagi?
Kallis, arm mil algust polnud,
see ei lõpe kunagi.
Süda on kui avat’ värav
vastu õnne pärani.
Süda on kui lind, ta tungib,
tungib täiskuusärani.
(August Sang)
Kas keegi oskaks mulle öelda, KUI MITU korda on võimalik samasse inimesesse armuda? Ja millega see kõik ükskord lõpeb? Pisaratega, ma pakun. Sest elus teistsuguseid lõppe ei ole, eriti mitte sellistel lugudel. (Ja eriti muidugi siis, kui neil õigupoolest algustki pole.) Või noh, pisaraid pole mul ju ka mitte. Ammu enam. Aga mis sellest praegu ikka. Pärast vahepealset üpris viletsat aega mõjub see kõik nagu palsam haavale.
Vahepeal osutus isegi võimalikuks natuke jalgpalli vaadata. Vanasti olin ma kõigega detailideni kursis, kuid jah, see oli nooruses… Aga mis elu see on, kui isegi jalgpalli ei ole aega vaadata!
