Kevad. Kevad südames. Nagu igal aastal aprillis on kõik jälle uus. Ainult mees on iga kord sama.
Palun lõpetame selle pimesikumängu ära. Kui sul on mulle midagi öelda, siis tee seda ometi! Ütle ükskõik kuidas – silmast silma, kirja, meili, sms-i või telefoni teel, ütle kainena või purjuspäi, aga ütle see välja. Sina oled mees, sina pead julgema!
Aga ma ei ole endiselt päris kindel, et mu süda mulle lollusi ei räägi, käskides ennast kuulata ja mõistus hüljata. Ei ole ma veendunud, et nad mõlemad ühes kambas mu vastu vandenõud ei hau. Et saaks pärast plaksu lüüa, et vahi lolli, uskuski, et tema jaoks on armastus olemas.
Eile lugesin msni-vestlusi Lenaga 2004. aasta aprillikuust (ei, üldiselt ma ei salvesta neid, aga nondest oli juba siis näha, et nad väärivad säilitamist). Me olime viis aastat nooremad ja viis aastat naiivsemad ning ilmselt esimest ja viimast korda mõlemad samasse mehesse armunud. See oli ilus aeg, millele ma vaatan tagasi nostalgiaga. Tegelikult olen ma sellest kord juba kirjutanud.
Tänane muusika: Vapnet “Thoméegränd”.
