Ma ei oska enam pealkirju panna. Kõike on juba öeldud, räägitud, kirjutatud, sms-itud. Milleks helistada ja tüüdata teisi. Ma jaksan ikka veel teha nägu, et kõik toimib. Naeratused hommikust õhtuni, flirt, lõõp, suhtlemine, positiivsus, vastutulelikkus. Sisimas karjun appi, aga keegi ei kuule.
Ja sulle on mul öelda vaid üht:
I’ll close my eyes and then I won’t see the love you do not feel…
Kuidas ma ikkagi kõigest nii valesti aru suutsin saada? Jah, ma olen siiski vaid inimene. Lihast, luust ja verest – kui tahes palavalt ma ka ei sooviks kõiki neid roostevaba terasega asendada.
