Võlg
Kas iial saab tasa mu hingevõlg?
Alul võeti ära
mu sõba
ja sõlg,
mu võlupeegel, mu imelill,
mu hõbehäälega
vilespill.
Siis nõudja võttis ka joomanõu,
võttis ära mu rõõmu ja elujõu,
võttis minult mu kodu,
lambi ja lee -
kuid võlga,
mu võlga
see tasa ei tee.
Kui lootsingi eile, siis täna ma tean,
mida nõudja veel nõuab, miks
pantima pean
ka viimse valu
ja silmavee -
kuid võlga,
mu võlga,
see tasa ei tee.
Unes tundub küll võimatu
võimalik,
mu oma
siis äkki on igavik,
mu päralt
kõik õnned ja õiemaad,
maailma müntide müriaad,
kõik laulud, lennud ja Linnutee -
kuid võlga,
mu võlga
see tasa ei tee.
(Betti Alver)
Kõigepealt võeti pisarad. Siis ka sõnad. Sellepärast pean kasutama teiste omi. Kui kellelgi on veel pisut jõudu uskuda, et kunagi saab kõik taas mõtte ning maailm värvid, siis palun uskuge ka minu eest. Mina enam ei jaksa.
ma pole siin varem kommenteerinud, kuigi pikalt lugenud, sest ühe… suure valu… sõnastasid sa kunagi ära täpselt nii, nagu minagi sel hetkel mõtlesin… ning aitäh sulle selle eest!
seepärast võin ma natuke aega sinu eest uskuda, et mõte ja värvid tulevad tagasi, kuni sa ise suudad jälle… seda on sellistel hetkedel keeruline uskuda… vahel läheb aastaid, aga – värvid tulevad tagasi! alati!
Aitäh!