Kallis, ma olen lugematuid kordi alustanud kirja Sulle. Veel ühte kirja. Viimast võib-olla. Aga kõik on paari rea järel pooleli jäänud. Sest mis kasu on järjekordsetest ridadest, mida Sa ei loe. Järjekordsest hüvastijätust. Veel ühest viimasest. Kõige viimasest kurvast kirjast. Ma ei taha rääkida oma kurbusest. Kunagi oli aeg, mil Sa ütlesid, et ma ei oleks kurb. Mäletad?
Eile sõitsin päikeseloojangus mööda täiesti tühja maanteed, taustaks Nightwishi “Swanheart”. Ikka ja jälle. In my world love is for poets… Kihutasin koju, kus mind keegi ei oodanud, sest kõigi nende juurest, kes mind oodata võiksid, olin ma just lahkunud. Jõin klaasi jahedat veini ja läksin magama, et ärgata jälle sellesse samasse maailma.
Ööd on valged, pimedat aega peaaegu polegi, aga pööripäev on möödas ja edasi loovutab iga päev järjest enam minuteid ööle. Küllap oli ka sel aastal kevad. Ent siis, kui ta tuli, uppusin mina töösse ja hiljem oli mul nii valus, et selles kevades on umbes kuu aja pikkune periood, millest ma ei mäleta mitte midagi. Ma tean, et ma toimisin väliselt edasi, käisin tööl, kandsin oma eduka ja sihikindla noore naise maski ja 99% mind ümbritsevatest inimestest ei saanudki aru, et midagi on väga valesti. Taas möödus üks kevad, mis oleks võinud olla õnnelik, kui ma ise oleksin suutnud, julgenud, jaksanud.
Praegu ma jaksan jälle. Parimatel hetkedel teistegi eest. Hoides oma habrast tasakaalu peopesal nagu linnupoega. Vaadates vahetevahel Su silmadesse ja hellitades lootust, et kunagi on meie vahel kõik nii nagu enne. Ja veel enam. Otsides lohutust teistelt, kuid teades, et see rõõm kestab vaid silmapilgu…
