On mitmesuguseid rohkem või vähem adekvaatseid viise, kuidas ennast kaitsta. Minu relvadeks on enesekontroll ja teeseldud enesekindlus. Sihikindel samm, hoolitsetud välimus ja näol ilme – ärge raisake mu aega, ma ei vaja teie abi. Romantikale reageeritakse künismiga. Matsid praagitakse välja. Naiivsuse üle naerdakse ebaviisakalt. Ent – see kõik on ainult enesekaitse. Pettumuste eest. Sest elus ei ole õnnelikke lõppe, armastus ei võida kõike, lubadused ei ole täitmiseks ja uppuja päästmine on tema enda asi. Mis siis et – tegelikkuses see ei toimi. Ma ei usu, et mu valu on ühel ainsalgi korral seetõttu väiksem olnud, et ma olen selleks ette valmistunud.
Aga sinu eest ei oska ma ennast kaitsta. Sa tuled ikka ja jälle ning lööd minus kõik segamini. Juba aastaid. Enesekindlast küünikust saab sulavõi. Jalad ei puuduta maapinda, autoraadiost kostab romantiline muusika, mitte miski ei tundu võimatu. Kuni hetkeni, mil pilvedest toob maa peale selline mats, et hingamine ununeb tükiks ajaks. Sina oled tehtud sellest ainest, mis mõjub roostevabale terasele. Sa tood välja kõige nõrgema minus. Ja võib-olla parima – minu tegeliku olemuse.
Ja ma armastan ning vihkan sind selle pärast.
