Kõiksepealt vanad salvestused. Vaatamise järjekorras esimesena vist maailmas enim mängitud ooper – Puccini “La Boheme”, mille kahjuks suutis oma koledate näomoonutustega ära rikkuda supersopraniks (sic!) tituleeritud Angela Gheorghiu (Mimi) (õnneks on ta uue hooaja “Carmenis” asendatud Elina Garančaga, vastasel juhul oleks Bizet’ teos minust küll vaatamata jäänud, sest Gheorghiu-taluvuse limiit on juba ammu ületatud). Lisaks sellele tuleb mainida, et kui kõne all on nälgivad boheemlased Pariisi ladina kvartalis, siis ehk ei peaks ikkagi osadesse valima võrdlemisi… khm… heas toitumuses lauljaid, nagu Ramón Vargas (Rodolfo) ja Quinn Kelsey (Schaunard). Mõõdu andisd põhimõtteliselt välja ainult Ludovic Tézier (Marcello) ja Oren Gradus (Colline), kella “Vecchia zimarra” oli vokaalses mõttes parimaid esitusi.
Kokkuvõttes: üsna keskpärane elamus nii lavastuslikus (kolmandas vaatuses langev lumi oli muidugi tore) kui vokaalses mõttes.
Õnneks järgnes sellele ülimalt positiivne kogemus Tšaikovski “Jevgeni Onegini” näol (mis on samuti mu lemmikooperite hulka kuuluv). Lavakujundus koosnes peamiselt sügiseste vahtralehtedega kaetud lagedast põrandast (Puškini kuldne sügis!), mis oli aga äärmiselt sisendusjõuline ja ma võiksin vanduda, et esimese vaatuse ajal, kui mõisaproua Larina ja njanja Filipjevna õunu puhastavad, oli saalis tunda õunalõhna ;).
Mis peaosalistesse puutub, siis Renée Flemingilt (Tatjana) peaks Angela Gheorghiu näitlemistunde võtma. Flemingi näol on nimelt olemas suurepärane stiilinäide, kuidas on ligemale 50-aastasena võimalik mängida täiesti veenvat noorukest Tatjanat ilma õudsete grimasside ja vähimagi ülepakkumiseta. Hääletämber on Flemingil omapärane ja ma arvan, et see kas meeldib või mitte. Mulle meeldib. Suurepärane sopran.
Dmitri Hvorostovskile (Onegin) sobis blaseerunud aristokraadi roll kenasti ja kuna ta oli vaevaks võtnud ka sõnad pähe õppida (mida ei juhtu mitte alati, mulle meenub üks Lehári “Lippen schweigeni” kontsertettekanne, kus ta ilmselgelt polnud end vaevanud end sõnade õppimisega ja täitis pausid tekstis mingi daa-dee-daa’ga), siis ei olegi midagi ette heita. Tatjana ja Onegini lõpustseen oli vägagi veenev. Ramón Vargas mu lemmiktenorite hulka ei kuulu, sestap tal ka pikemalt ei peatu, kuigi Elena Zarembaga (Olga) moodustasid nad harmoonilise paari.
Ja rohkem polegi muud lisada, kui et vürst Gremini aaria “Ljubvi vse vozrasti pokorni” on samuti üks mu isiklikke lemmikuid.
Salvestustest viimasena oli kavas Bellini “I Puritani”, millest ma samuti pikalt ei kõnele, kuna süžeed on selles ooperis veelgi vähem kui tavaliselt (kui te muidugi suudate sellist asja ette kujutada), küll aga ohtralt kauneid meloodiaid ja lauljatele võimalusi vokaalseid võimeid demonstreerida. Anna Netrebko (Elvira) sai ette kanda oma leivanumbri, hullumisstseeni ja Eric Cutler (Arturo) ning Franco Vassallo (Riccardo) mitmeid kauneid aariaid ja duette. Riccardo “Ah, per sempre, io ti perdei” kõlab minu kõrvale muidugi kõige paremini ikka Simon Keenlyside’i esituses. Muud midagi.
HD live sarja uue hooaja etendustest oli esimesena kavas Puccini “Tosca” (nüüdseks on Metropolitani esituses ära nähtud pooled mu lemmikuist – “Sevilla habemeajaja”, “Jevgeni Onegin” ja “Tosca”, järge ootavad veel “Maskiball”, “Rigoletto” ja “Traviata”. Ehk kunagi).
Otseselt ette heita pole mul midagi, aga maksimumist jäi siiski midagi puudu. Karita Mattila on küll kõrgetasemeline laulja, aga minu jaoks ei olnud tema Tosca täiesti veenev. Nii jõulist rolli sisenemist nagu tema puhul, olen ma küll harva näinud, pärast teist vaatust (Scarpia tapmine!) tundus Mattila adrenaliinist täiesti purjus olevat (eeldusel, et see ei olnud midagi muud…). Ka Marcelo Álvarez (Cavaradossi) ja George Gagnidze (Scarpia) olid korralikul tasemel nii laulu- kui näitlejameisterlikkuse poolest, aga braavo-reaktsiooni ei kutsunud esile kumbki neist. Alati on huvitav jälgida, kuidas tenor tuleb toime ooperiajaloo pärli, aariaga “E lucevan le stelle” ja Álvarez tegi seda hästi, ent minu jaoks ei ületa küll vist mitte keegi noort José Carrerast, sest niivõrd kaunist häält ja niisugust veenvust ei ole mina kahjuks ühegi kaasaegse tenori puhul kohanud. Vaadake ise (“Tosca” 1978):
“Tosca” puhul kulub ilmselt alati marjaks ära lustakas lugemine Gerald Durrelli raamatust “Minu pere ja muud loomad”, kus Theodores räägib oma ooperikogemusest:
“Kangelanna osatäitja oli erakordselt h ä s t i a r e n e n u d, nagu nad alati kipuvad olema. Nojah, nagu teate, viimases vaatuses kukutab kangelanna ennast kindluse- või õigemini l o s s imüürilt surnuks. Esimesel etendusel ronis ta lossimüürile, laulis lõpuaaria maha ja viskus siis… teate… h u k a t u s s e, alla kaljudele. Õnnetuseks oli vist lavatöölistel meelest läinud midagi alla panna, millele ta võiks m a a n d u d a. Tagajärg oli, et tema kukkumise kolin ja sellele järgnevad… ee… hädakarjed mõnevõrra nõrgendasid muljet temast kui purustatud laibast kaugel all kaljudel. Laulja, kes parajasti kurtis tõika, et Tosca on surnud, oli sunnitud laulma üpris…ee… v õ i m s a l t, et tema hädakisa summutada. Endastmõistetavalt oli primadonna sellest vahejuhtumist mõnevõrra häiritud, ja järgmisel õhtul tegid lavatöölised suure innuga kõik, et talle mõnusat maandumist võimaldada. Põrutada saanud kangelanna vedas ennast longates läbi ooperi, kuni jõudis kätte… ee… lõpustseen. Ta ronis jälle müürile, laulis oma viimase laulu maha ja heitis ennast surma. Õnnetuseks olid lavatöölised, kes maandumispaiga esimesel korral liiga kõvaks jätsid, seekord teise äärmusse laskunud. Kõrge kuhi madratseid ja… ee… teate, neid vedrutavaid voodiasju oli nii e l a s t n e, et kangelanna põrkas selle pealt üles tagasu. Nii et kui kogu trupp oli all… ee… mis selle nimi oligi?… ah jaa, r am b i ääres ja rääkis omavahel, et kangelanna on surnud, ilmus tema ülakeha publiku hämmastuseks veel paar-kolm korda üle müüriserva nähtavale.”
Väidetavalt on selliseid asju ka tegelikkuses juhtunud, kuid seda juttu ei saa päris tõe pähe võtta juba sellepärast, et lõpuaariat kui sellist “Toscas” ei ole, koor ei kurda samuti enam midagi ja üleüldse saadakse selles teoses suremisega ühele poole harvanähtavalt kiiresti.
