Mis juhtub ööliblikaga, kui ta otse leeki lendab?

Mina olen liblikas. Sina oled leek.

Kas me võiksime kord veel istuda nii nagu varem? Su käed minu ümber, vaikus meie vahel.  Mu päevades on liiga palju sõnu, kõik paistavad tahtvat mulle midagi rääkida. Hoia mind nii, et jääksin alles, palun.

Tempo tõuseb. Ja üks osa minust on hirmul. Teine pool põnevil. Ühest uneprobleemist on saanud järgmine: kui enne ei jäänud magama ega saanud üles, siis nüüd jään magama ja ärkan üles – aga paraku mitu tundi enne õiget aega. Päeva ainus eine on kaks liitrit kontoriroti kohvi. Igatsus puudutuste järele teeb haigeks. Ainus hea asi on, et isegi masendusse langemiseks ei ole enam aega.

Mul oli juba valmis mõeldud palju ilusaid ja kurbi sõnu, kesksel kohal vaikselt ukse sulgemise motiiv saadetuna Tagorest. Aga ma jäin liig kauaks viivitama. Mu silmad jäid su silmisse ja ma ei jaksanud enam joosta.

Pole midagi, raisku ei lähe miski. Nende sõnade lausumiseks tuleb aeg nii või teisiti.

Hing on raske. Kuulasin lugematu arv kordi kõige kaunimalt kurvemaid – George Michaeli “I Can’t Make You Love Me” ja Jeletski aariat Tšaikovski “Padaemandast” ning otsustasin siis, et ma ikka suudan. Olla endiselt rõõmus, olla endiselt suuremeelne. Tulla toime kogu mu õlgadele laotud töökoormaga, saamata jäänud suudlustega, puudutuste puudusega. Tundega, et mitte midagi peale arusaamatuste ei olegi. Ma ootan hirmuga seda aega, mil ma enam töönädalast ei taastu, sest mulle ei anta hingetõmbeaega.

Pai tehke mulle palun vahel, siis ma püsin täiesti taltsas.

Mõnes suhtes (ühes suhtes) olen jälle suures segaduses. Üksainus vihjegi, palun? Tatjana ja Onegin või midagi sinnapoole? Kauplen jälle saatusega. Ainult üks õhtu veel. Üks öö veel. Kuigi ma tean, et sellest ei piisa.

Kõiksepealt vanad salvestused. Vaatamise järjekorras esimesena vist maailmas enim mängitud ooper – Puccini “La Boheme”, mille kahjuks suutis oma koledate näomoonutustega ära rikkuda supersopraniks (sic!) tituleeritud Angela Gheorghiu (Mimi) (õnneks on ta uue hooaja “Carmenis” asendatud Elina Garančaga, vastasel juhul oleks Bizet’ teos minust küll vaatamata jäänud, sest Gheorghiu-taluvuse limiit on juba ammu ületatud). Lisaks sellele tuleb mainida, et kui kõne all on nälgivad boheemlased Pariisi ladina kvartalis, siis ehk ei peaks ikkagi osadesse valima võrdlemisi… khm… heas toitumuses lauljaid, nagu Ramón Vargas (Rodolfo) ja Quinn Kelsey (Schaunard). Mõõdu andisd põhimõtteliselt välja ainult Ludovic Tézier (Marcello) ja Oren Gradus (Colline), kella “Vecchia zimarra” oli vokaalses mõttes parimaid esitusi.
Kokkuvõttes: üsna keskpärane elamus nii lavastuslikus (kolmandas vaatuses langev lumi oli muidugi tore) kui vokaalses mõttes.

Õnneks järgnes sellele ülimalt positiivne kogemus Tšaikovski “Jevgeni Onegini” näol (mis on samuti mu lemmikooperite hulka kuuluv). Lavakujundus koosnes peamiselt sügiseste vahtralehtedega kaetud lagedast põrandast (Puškini kuldne sügis!), mis oli aga äärmiselt sisendusjõuline ja ma võiksin vanduda, et esimese vaatuse ajal, kui mõisaproua Larina ja njanja Filipjevna õunu puhastavad, oli saalis tunda õunalõhna ;).
Mis peaosalistesse puutub, siis Renée Flemingilt (Tatjana) peaks Angela Gheorghiu näitlemistunde võtma. Flemingi näol on nimelt olemas suurepärane stiilinäide, kuidas on ligemale 50-aastasena võimalik mängida täiesti veenvat noorukest Tatjanat ilma õudsete grimasside ja vähimagi ülepakkumiseta. Hääletämber on Flemingil omapärane ja ma arvan, et see kas meeldib või mitte. Mulle meeldib. Suurepärane sopran.
Dmitri Hvorostovskile (Onegin) sobis blaseerunud aristokraadi roll kenasti ja kuna ta oli vaevaks võtnud ka sõnad pähe õppida (mida ei juhtu mitte alati, mulle meenub üks Lehári “Lippen schweigeni” kontsertettekanne, kus ta ilmselgelt polnud end vaevanud end sõnade õppimisega ja täitis pausid tekstis mingi daa-dee-daa’ga), siis ei olegi midagi ette heita. Tatjana ja Onegini lõpustseen oli vägagi veenev. Ramón Vargas mu lemmiktenorite hulka ei kuulu, sestap tal ka pikemalt ei peatu, kuigi Elena Zarembaga (Olga) moodustasid nad harmoonilise paari.
Ja rohkem polegi muud lisada, kui et vürst Gremini aaria “Ljubvi vse vozrasti pokorni” on samuti üks mu isiklikke lemmikuid.

Salvestustest viimasena oli kavas Bellini “I Puritani”, millest ma samuti pikalt ei kõnele, kuna süžeed on selles ooperis veelgi vähem kui tavaliselt (kui te muidugi suudate sellist asja ette kujutada), küll aga ohtralt kauneid meloodiaid ja lauljatele võimalusi vokaalseid võimeid demonstreerida. Anna Netrebko (Elvira) sai ette kanda oma leivanumbri, hullumisstseeni ja Eric Cutler (Arturo) ning Franco Vassallo (Riccardo) mitmeid kauneid aariaid ja duette. Riccardo “Ah, per sempre, io ti perdei” kõlab minu kõrvale muidugi kõige paremini ikka Simon Keenlyside’i esituses. Muud midagi.

HD live sarja uue hooaja etendustest oli esimesena kavas Puccini “Tosca” (nüüdseks on Metropolitani esituses ära nähtud pooled mu lemmikuist – “Sevilla habemeajaja”, “Jevgeni Onegin” ja “Tosca”, järge ootavad veel “Maskiball”, “Rigoletto” ja “Traviata”. Ehk kunagi).
Otseselt ette heita pole mul midagi, aga maksimumist jäi siiski midagi puudu. Karita Mattila on küll kõrgetasemeline laulja, aga minu jaoks ei olnud tema Tosca täiesti veenev. Nii jõulist rolli sisenemist nagu tema puhul, olen ma küll harva näinud, pärast teist vaatust (Scarpia tapmine!) tundus Mattila adrenaliinist täiesti purjus olevat (eeldusel, et see ei olnud midagi muud…). Ka Marcelo Álvarez (Cavaradossi) ja George Gagnidze (Scarpia) olid korralikul tasemel nii laulu- kui näitlejameisterlikkuse poolest, aga braavo-reaktsiooni ei kutsunud esile kumbki neist. Alati on huvitav jälgida, kuidas tenor tuleb toime ooperiajaloo pärli, aariaga “E lucevan le stelle” ja Álvarez tegi seda hästi, ent minu jaoks ei ületa küll vist mitte keegi noort José Carrerast, sest niivõrd kaunist häält ja niisugust veenvust ei ole mina kahjuks ühegi kaasaegse tenori puhul kohanud. Vaadake ise (“Tosca” 1978):

“Tosca” puhul kulub ilmselt alati marjaks ära lustakas lugemine Gerald Durrelli raamatust “Minu pere ja muud loomad”, kus Theodores räägib oma ooperikogemusest:
“Kangelanna osatäitja oli erakordselt h ä s t i a r e n e n u d, nagu nad alati kipuvad olema. Nojah, nagu teate, viimases vaatuses kukutab kangelanna ennast kindluse- või õigemini l o s s imüürilt surnuks. Esimesel etendusel ronis ta lossimüürile, laulis lõpuaaria maha ja viskus siis… teate… h u k a t u s s e, alla kaljudele. Õnnetuseks oli vist lavatöölistel meelest läinud midagi alla panna, millele ta võiks m a a n d u d a. Tagajärg oli, et tema kukkumise kolin ja sellele järgnevad… ee… hädakarjed mõnevõrra nõrgendasid muljet temast kui purustatud laibast kaugel all kaljudel. Laulja, kes parajasti kurtis tõika, et Tosca on surnud, oli sunnitud laulma üpris…ee… v õ i m s a l t, et tema hädakisa summutada. Endastmõistetavalt oli primadonna sellest vahejuhtumist mõnevõrra häiritud, ja järgmisel õhtul tegid lavatöölised suure innuga kõik, et talle mõnusat maandumist võimaldada. Põrutada saanud kangelanna vedas ennast longates läbi ooperi, kuni jõudis kätte… ee… lõpustseen. Ta ronis jälle müürile, laulis oma viimase laulu maha ja heitis ennast surma. Õnnetuseks olid lavatöölised, kes maandumispaiga esimesel korral liiga kõvaks jätsid, seekord teise äärmusse laskunud. Kõrge kuhi madratseid ja… ee… teate, neid vedrutavaid voodiasju oli nii e l a s t n e, et kangelanna põrkas selle pealt üles tagasu. Nii et kui kogu trupp oli all… ee… mis selle nimi oligi?… ah jaa, r am b i ääres ja rääkis omavahel, et kangelanna on surnud, ilmus tema ülakeha publiku hämmastuseks veel paar-kolm korda üle müüriserva nähtavale.”

Väidetavalt on selliseid asju ka tegelikkuses juhtunud, kuid seda juttu ei saa päris tõe pähe võtta juba sellepärast, et lõpuaariat kui sellist “Toscas” ei ole, koor ei kurda samuti enam midagi ja üleüldse saadakse selles teoses suremisega ühele poole harvanähtavalt kiiresti.

Viimane lugemiskogemus osutus selliseks, et nüüd ei söanda vist küll tükk aega ühtegi fantasy-raamatut ilma põhjaliku taustauuringuta kätte võtta. Fantaasiakirjandusega on mul muidu suhe täitsa olemas, nii et selles ei saa asi olla – kui on vaja aju puhata, siis ma loen hea meelega “Harry Potterit”, kenaks mõttepuhkuseks sobivad samuti Robert Asprini Aahzi ja Skeeve’i lood, Philip Pullmani tumedate ainete triloogia on ka kirjanduslikult väga hea ja George R.R. Martini “Jää ja tule laulu” sarja ma täiesti naudin. See on medali üks külg.

Teine pool – Trudi Canavani musta võluri triloogiast pidin ma ennast sõna tõsises mõttes toore jõuga läbi närima, sest see oli erakordselt tüütu (nõustun täielikult selle arvamusega), ja Jonathan Stroudi Bartimaeuse-lood on ainult grammikese võrra paremad, aga nüüd sattusin raamatu peale, mis kaks eelnimetatut mäekõrguselt ületas. Patrick Rothfussi “Tuule nime” välja andnud kirjastus tituleerib seda viimaste aastate tugevaimaks debüüdiks fantaasiakirjanduses. I strongly disagree!  Tegemist oli kohutavalt tüütu, igava, imala ja fantaasiakirjanduse klišeedest kubiseva sünnitisega. Mul pidi midagi viga olema, et raiskasin oma kallist aega seesuguse saasta lugemise peale – aga võib-olla ma lihtsalt tahtsin teada, kas ta edenedes ehk grammikese võrragi paremaks muutub. Noh, ei muutunud. Tüüpiline näide sellest, et grammatiliselt korrektsed laused ja enamjaolt ladus keelekasutus ei muutu võluväel lummavaks ilukirjanduseks ja küll põhjalikult üles ehitatud fantaasiamaailm jääb elutuks ja kunstlikuks. Ei teki absoluutselt mitte mingit sidet ei sündmuste ega tegelastega, no ei teki.

Ilmselgelt on sedalaadi raamatute järele nõudmine endiselt täiesti olemas, miks neid muidu kirjutataks, aga kõnealuse isendi soovitaks mina küll lugemata jätta. Kusjuures, arvustused, mida ma olen lugema sattunud, on valdavalt positiivsed. A-ru-saa-ma-tu. Järelikult on asi minus.

Krt võtaks, õppige ükskord liikluseeskiri selgeks – kui teete Baeri tänavalt parempööret Jakobisse, peate Kroonuaia tänavalt tulijale teed andma!

Reede õhtu ilma sõpradeta sakib täielikult. Ma peaksin tööd tegema. Või vähemalt vajaksin hetkeseisundis pigem üht jooksu- või rulluisuringi ja tassi taimeteed, mõjuks paremini ja võib-olla tagaks unegi, aga mina tahan veini juua ja natuke halada. Aga tegelt ka, veini olen ma igatahes ära teeninud, ilus, tubli ja tark, nagu ma üldiselt olen, sel nädalal aga kohe eriti. Minu terviseks!