Kaine olemine ei ole adekvaatne seisund

Miks (jajah, ma tean küll, miks, aga jätame kord kõik mõistlikud argumendid kõrvale) ei võiks siin linnas leiduda: a) muusikapood, mis eviks valikut, millest oleks alati võimalik leida oma meeleolule vastav muusika, b) korraliku vahuveinivalikuga alkoholipood?

Esimese probleemi lahendasime koduse fonoteegi abil. Kui on vaja muusikat, mis oleks 1) romantiline, aga mitte lääge, 2) nukker, aga mitte masendav, 3) leebe, aga mitte rõõmus – siis on parim valik muidugi  fado ja Katia Guerreiro. Teise probleemi lahendasime koostöös koduse baarikapiga. Kuna on kiire, siis nautimisest polnud juttugi, umbes poole tunniga tõmbasime pudeli sisse ja läksime laiali. Aga kuna ainus adekvaatne seisund on kergelt auru all olemine, siis lõppkokkuvõttes sai parem.

Ggggrrrrrrrrhhhhh!!!

Kas keegi võiks mulle öelda, kuidas peaks toimuma see “endale kellegi otsimine”, mida vanemad ja sugulased alalõpmata korrutama kipuvad. Kõikvõimalikes kohtades mehenäljas olekuga ringi uidates? Absoluutselt igas isases isendis abikaasakandidaati nähes? Krabades esimese enam-vähem sobiva (ah, käib küll, kust ma ikka paremat leian)? Üleüldise arvamuse kohaselt näib probleem olevat selles, et ma ei ole mehele läinud, sest ei ole omale meest otsinud. Siia juurde liituvad otsapidi ka viimasel ajal ajakirjanduses levinud seisukohavõtud á la kui ikka ollakse nii egoistlik ja lapsi saada ei taheta, siis ei peaks ka olema õigust nõuda, et kellegi teise lapsed teile pensioni teeniks.

Ma olen egoist ega üritagi seda varjata, aga see ei ole põhjus, miks mul last ei ole. Põhjus –  see peitub asjaolus, et ma ei saa koos olla mehega, keda ma armastan ja kes on ainus, kellega ma last tahaksin.  Kas ma peaksin oma kohust täites soetama laps(ed) mõne teisega? Või spermadoonori abiga? Vajadusel üksi üles kasvatama? Küünilisuse kõrgeim tase või mis? Või hoopis minu poolt naiivsuse kõrgeim aste?

Tigedalt enese ette pomisedes paremale ära.

Jälle võõrad suled

Su mindud tee
jäi minu sisse
see tume mets
ja jahtund maa

ma tulen taas
su sammudesse
ja ma ei tea
mis minust saab
(Doris Kareva)

Figaro siin, Figaro seal

Koitis siiski ka see päev, mil ma ei eelistagi provintsiteatrit ja metropoli võrreldes ilmtingimata viimast. Jutt on nimelt Metropolitan Opera eriprogrammist, mille raames näeb eelmiste hooaegade otseülekannete salvestusi.

19. augustil oli Eestis võimalus kaeda Gioachino Rossini “Sevilla habemeajajat”, mis kuulub raudpoltkindlalt mu lemmikooperite hulka ja mida mõned head aastad tagasi oli võimalus ka Vanemuises näha. Toona sai seda 5 korda vaatamas käidud ja ma leian, et ei liialda, kui väidan, et ooperi vallas oli tegu Vanemuise viimase kümnendi parima saavutusega. Muidugi jäävad Eesti lauljad vokaalsete võimete võrdluses valdavalt kaotajaks (ehkki – dr. Bartolo osatäitjate John Del Carlo ja Taisto Noore võrdluses kuulub minu eelistus Taistole), aga näitlejavõimetes ja mõningates lavastuslikes momentides annan ma hääle koduteatrile.

Ei unune meelest, kuidas Jan Oja krahv Almavivana  purjus sõdurit mängides ukse taga lõugas: Tehke lahti, neetud tõprad! või Taisto kastraadihäälel “Quando mi sei vicina” laulis. Rääkimata teise vaatuse Raahu-rjeemu soovin teile, mida Lena esimesel korral Jani aktsendi tõttu hindi keeleks pidas. Metropolitani Almaviva Juan Diego Flórez hiilgas loomulikult vokaaliga, aga rollilahendus oli Vanemuise kontseptsioonist hoopis erinev – see Almaviva polnud nimelt hoopiski nii abitu kui Jan Oja või Mati Kõrts ja tundus, et võiks üldiselt üsna edukalt ka ilma Figaro vahetalituseta hakkama saada. Mis Figarosse puutub, siis Aare Saal lahendas selle rolli kaunikestki… khm… kaasaegses võtmes, aga ilma labaseks muutumata, Elvis Presley välimusega Peter Mattei tõlgendus oli palju traditsioonilisem ja macholikum. Sallide lehvides don Basiliot kehastanud Märt Jakobson saab John Relyea’ga võrreldes ka mõne plusspunkti enam.

Ag muidu oli tore.

Arbeit macht frei? NEIN!

Kui teil iial-iial peaks tekkima tahtmine ennast täielikult tööle pühendada, siis mõelge hästi järele. Mõelge veel kord ja vaadake hoolega, kas pole juba tekkinud esimesi märke sellest, et töö hakkab hõivama suuremat osa teie olemasolust. Ja kui te selliseid märke avastate, siis jookske. Vastassuunas. Kõigest jõust.

Kuulake mind, ma tean, millest ma räägin.

Esialgu võib mõte tööle elamisest tunduda üpris ahvatlev. Uued väljakutsed. Areng. Heal juhul ka tunnustus, verbaalne ja materiaalne. Enese tundmine vajaliku, asjaliku, kompetentsena. Ja kui töö võtab suurema osa teie mõtetest, siis on sealt juba üsna lühike samm selleni, et te hakkate ka oma töövälist aega kolleegidega veetma. Sest teil on, millest rääkida ja märkamatult saab niisama ajaveetmise käigus ka mõni tööasi aetud. Võib-olla vaatate isegi viltu nendele töökaaslastele, kes millegipärast ühisüritustel ei osale – et mis neil siis viga on, kui nii tore on ju ometi koos aega veeta. Eriliselt ohustatud liikide hulka kuuluvad siin vallalised inimesed, kelle sõpradest suurem osa on pere loonud või loomas, siis on üpris loomulik, et hakatakse aina rohkem aega töökaaslaste seltsis veetma..

Ja teil võib hakata tekkima petlik tunne, et nii ongi hea ja õige. Ei tasu loota. Varem või hiljem sülitab teid alla neelanud süsteem teid läbi mälutuna välja ja jätab enda hooleks. Ja siis peate te hämmastusega tõdema, et teid ja teie tööd ei ole tegelikult kellelegi vaja. Teie sõpradel on pered ja lapsed, teist arukamad ja ettenägelikumad kolleegid, kes ei ole kõike ühele kaardile pannud, on samuti säilitanud oma isikliku elu. Ja saate sellestki aru, et töö ei anna teile kõike, mida vajate. Et flirt mõne meeldiva kolleegiga jääbki ainult flirdiks. Et need kolleegid, kes distantsi hoiavad, tegelevad ilmselt oma lähedaste, sõprade ja hobidega ega arva, et 24/7 tööl olla on täiesti aktsepteeritav elamisviis.

Kaitstud: Kas (patu)kahetsusest piisab?

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Metamorfoos

Mustikaplekilised püksid, täpilised kummikud, kaltsukast ostetud t-särk ja väljaveninud kampsun vahetatakse välja linase seeliku, jaki, sukkade ja kõrge kontsaga kingade vastu. Kiire uinumise pimeduses ja vaikuses asendab tundide pikkune vähkremine naabri koera lõugamise saatel. Rahulikust kulgemisest saab tormamine. Kahepäevase hilinemisega ajalehtede sirvimise asemel on internet, mobiiltelefon, lauatelefon ja vastamata e-kirjade laviin. Tähistaeva ja ritsikate sirina vahetavad välja tänavavalgustus ning linna hääled. Ja rahu asemel võtab maad kasvav närvilisus.

Eile õhtul avastasin endas meeletu igatsuse ilusate sõnade järele. Naised öeldakse armastavat kõrvadega. Mehelt, keda ma armastan, ei maksa ilusaid sõnu oodata. Ja pole tarviski. Neid suudan ma vähima vaevata isegi välja mõelda, meie mõlema eest. Temal pole vaja muud, kui mind hoida.

Jälle hakkan ma ennast piinama.

Armastades ja vihates

On mitmesuguseid rohkem või vähem adekvaatseid viise, kuidas ennast kaitsta. Minu relvadeks on enesekontroll ja teeseldud enesekindlus. Sihikindel samm, hoolitsetud välimus ja näol ilme – ärge raisake mu aega, ma ei vaja teie abi. Romantikale reageeritakse künismiga. Matsid praagitakse välja. Naiivsuse üle naerdakse ebaviisakalt. Ent – see kõik on ainult enesekaitse. Pettumuste eest. Sest elus ei ole õnnelikke lõppe, armastus ei võida kõike, lubadused ei ole täitmiseks ja uppuja päästmine on tema enda asi. Mis siis et – tegelikkuses see ei toimi. Ma ei usu, et mu valu on ühel ainsalgi korral seetõttu väiksem olnud, et ma olen selleks ette valmistunud.

Aga sinu eest ei oska ma ennast kaitsta. Sa tuled ikka ja jälle ning lööd minus kõik segamini. Juba aastaid. Enesekindlast küünikust saab sulavõi. Jalad ei puuduta maapinda, autoraadiost kostab romantiline muusika, mitte miski ei tundu võimatu. Kuni hetkeni, mil pilvedest toob maa peale selline mats, et hingamine ununeb tükiks ajaks. Sina oled tehtud sellest ainest, mis mõjub roostevabale terasele. Sa tood välja kõige nõrgema minus. Ja võib-olla parima –  minu tegeliku olemuse.

Ja ma armastan ning vihkan sind selle pärast.

Meelerahu meelest läinud

Õnne algus

Sule silmad, kuula vaikust.
Peida, peida oma pilk.
Muidu kardan, et ma haihtun
päikses nagu kastetilk.

Oma kuuma käega, palun,
ära puuduta mu kätt.
Sinu puudutus on valus
nagu jumalagajätt.

Ära küsi, ära küsi.
Ühtki sõna ma ei tea.
Sõnad kaovad, nad ei püsi,
sõnast algavad me vead.

Ära keela, kui ma lähen-
juba rohul kastekirm.
Väike õnn on mulle vähe,
aga suure ees on hirm.
(Linda Ruud)

Be my heart a well of love

Kallis, ma olen lugematuid kordi alustanud kirja Sulle. Veel ühte kirja. Viimast võib-olla. Aga kõik on paari rea järel pooleli jäänud. Sest mis kasu on järjekordsetest ridadest, mida Sa ei loe. Järjekordsest hüvastijätust. Veel ühest viimasest. Kõige viimasest kurvast kirjast. Ma ei taha rääkida oma kurbusest. Kunagi oli aeg, mil Sa ütlesid, et ma ei oleks kurb. Mäletad?

Eile sõitsin päikeseloojangus mööda täiesti tühja maanteed, taustaks Nightwishi “Swanheart”. Ikka ja jälle. In my world love is for poets… Kihutasin koju, kus mind keegi ei oodanud, sest kõigi nende juurest, kes mind oodata võiksid, olin ma just lahkunud. Jõin klaasi jahedat veini ja läksin magama, et ärgata jälle sellesse samasse maailma.

Ööd on valged, pimedat aega peaaegu polegi, aga pööripäev on möödas ja edasi loovutab iga päev järjest enam minuteid ööle. Küllap oli ka sel aastal kevad. Ent siis, kui ta tuli, uppusin mina töösse ja hiljem oli mul nii valus, et selles kevades on umbes kuu aja pikkune periood, millest ma ei mäleta mitte midagi. Ma tean, et ma toimisin väliselt edasi, käisin tööl, kandsin oma eduka ja sihikindla  noore naise maski ja 99% mind ümbritsevatest inimestest ei saanudki aru, et midagi on väga valesti. Taas möödus üks kevad, mis oleks võinud olla õnnelik, kui ma ise oleksin suutnud, julgenud, jaksanud.

Praegu ma jaksan jälle. Parimatel hetkedel teistegi eest. Hoides oma habrast tasakaalu peopesal nagu linnupoega. Vaadates vahetevahel Su silmadesse ja hellitades lootust, et kunagi on meie vahel kõik nii nagu enne. Ja veel enam. Otsides lohutust teistelt, kuid teades, et see rõõm kestab vaid silmapilgu…